Page — 6. august: valglinnastumine

VALGLINNASTUMINE: mis toimub linna piiri taga?

Külaline on Prof. Hannes Palang, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskusest.

Lisaloos räägib linnahelidest helilooja Einike Leppik.

Saadet saab järelkuulata siit.

 

Taustaks:

2009. aastal kirjutas Hannes Palang 5. novembri Päevalehes artikli uusarendustest, mis on aktuaalne tänagi.
Muuseas, Daniel Vaarik on kirjeldanud “Hea Kodaniku” avaliku ruumi numbris põllupealsete uusarenduste stereotüpiseerimist meedias nagu seal elaks vaid laenuorjud, lisades, et „tegelikkuses on seal aga ka väga huvitavaid sotsiaalseid protsesse käimas – üksteist aidatakse pidevalt, valvatakse lapsi, küpsetatakse kooki ja tehakse koostööd erinevate suuremate probleemide lahendamisel”.

 

Hannes Palang, “Pappmajad ja maastiku mälu”

Ühes Tallinna lähivallas vahetus hiljuti võim. Veteranpoliitikust vallavanem sai küll valimistel suurima saagi, kuid uusasukatest koosnev alternatiivvalimisliit mängis vana vallavanema läbirääkimistel auti.

Volikogu esimesel istungil kolme võistkonna koalitsioon püsis, uued said võimule.

Senised vallajuhid on pettunud, sest vald tõepoolest muutus viimastel aastatel. Ja nagu ikka, läks kommentaariumides lahti eestlaslik kisma. Uustulnukaid nimetati lumpeniks ja hakati otsima seda lehelugu, kus rämpsarenduste asukaid kutsuti üles volikogudesse minema ja võimu võtma. Vana vallavalitsuse toetajad kiitsid endise vallavanema edumeelsust, kurtsid uute tulijate mälu lühiduse ja ajaloo mittetundmise üle ning tundsid hirmu tuleviku ees. Uued tulijad samal ajal rõõmustasid, et ehk suudetakse kuidagi jagu saada eelmise vallavanema kuhjatud laenukoormast, lahendada lasteaiamured ning normaliseerida suhted vallavalitsuse ja rahva vahel.

Iroonilisena oli valla eelmises arengukavas näidatud ühe ohuna põliselanike ja uustulnukate vahelist konflikti kui paikkonna identiteedi võimalikku murendajat. Eestis teatavasti loetakse kohalikuks see, kes kolmat põlve kuskil elab. Konkureeriva valimisliidu rahvas kolis sinna valda aastatel 2003– 2005, kui kinnisvarabuum algas, põliselanikud aga hiljemalt siis, kui oli kolhoos…

Uus maastikumuster

Kust need uustulnukad siis põlluveerule tulevad? Nii poolteistsada aastat tagasi mõtlesid ärksamad ja jõukamad talumehed, et aeg oleks mõisnikult oma koht päriseks osta – nii saab uuem ja parem. Kinnisvaramulli algaastatel vaatasid aga mõned kohalikud, et vilja ja pullide asemel kipsmajade kasvatamine toob rohkem sisse, ja hakkasid oma maid kruntideks jagama. Või siis leidsid arendaja seda tegema. On kohti, kus küla esimene päriseksostetud talu oli ka esimene kruntideks jagatud talu.

Iseenesest ei ole selliste külade teke kunagistele põllumaadele midagi uut – ei Eestis ega mujal. Maa-ameti veebilehel on üleval vanu kaarte, kust saab jälgida nii Tallinna kui ka Rakvere või Tartu või kas või Jõgeva laienemist. Jätame paneelmajad kõrvale, vaatame ühepereelamute levikut. Nõukogude ajal, kui maa kuulus kõigile, tõmmati sirge tänav sisse ja hakati selle kõrvale ehitama. Aastaid või aastakümneid hiljem tulid asfalt ja torustikud. Praegune arendus järgib kinnistupiire – neidsamu, mis tekkisid 19. sajandi lõpul siis, kui mõisnik talusid päriseks müüs.

Tallinna lähivaldade uusasumite kaardipilti uurides võib vanad, buumieelsed piirid kenasti ära tunda – harva ühendab mõni tänav kahe endise naabertalu maid, ikka suundub ta suuremale teele. Nii nagu need vanad piirid püsisid läbi Nõukogude aja – inimeste mälus ja vanadel kaartidel – ning taastusid esimesel võimalusel, salvestuvad nad ka tänapäevasesse maastikumustrisse. Ja jälle ei midagi uut. Samasugust vana küla struktuuri on võimalik välja lugeda pea kõigi vanemate linnade mustrist. Laienenud Berliin peidab endas nii mõndagi vana külaraekoda, mõne flaami linna keskpark on kunagine külatanum, meie oma Karja tänavatest ja Heinaturgudest rääkimata.

Maalapsed ja uustulnukad

Miks inimesed põldudele trügisid? Kodu looma, pakuks. Kuigi paar inimest, kellega sel teemal rääkinud olen, väitsid, et polnud ju buumiajal rahaga miskit targemat teha, oli vaja suurem maja osta. On mitut sorti rahvast – osale on valglinn hüppelauaks „päris”-linna, osale taandumine sellest suuremast.

Osa otsis võtmed-kätte-pakette ja vaatas eelkõige hinda, osa uuris ja valis, osa ostis sobivasse kohta krundi ja majandasid ise. Liigutud on alati. Selle konkreetse valla puhul on kasv olnud väga kiire, ajavahemikus 2000–2007 rahvastik kahekordistus. Ja nii kiire kasv toob paratamatult pingeid.

Vahest isetegemisoskust ja soovi ning selleks kasutada olevat aega on vähemaks jäänud. Ja kärsituks oleme muutunud. Kõik peab olemas olema kohe ja siin. Aga nii nagu talumehe tarkus linnas alati ei aita, ei saa valglinnas hakkama ka üksnes linnamehe oskustega. No ei tule torumees alati esimese vile peale ja lumesahka peab ka mõnikord ootama. Kohanemist ja mõistmist, soovitatavalt vastastikust, on vaja.

Sellesama valla kooli staažikas õpetaja muretses mõni aasta tagasi järjekordset esimest klassi õpetada võttes, et peab hakkama lastega teistmoodi tegutsema: eelmised lennud olid maalapsed, selles on linnalapsed, nende silmaring on palju laiem, nende vanemate võimalused on nii palju suuremad. Olgu öeldud, et uustulnukate lapsi on selles klassis ehk pooled. Aga kui kaklemiseks läheb – nii kümne-aastaste poiste värk –, siis kakeldakse mitte selle järgi, kes on uus või kes vana. Nad tunnevad ennast kõik selle valla inimestena.

 

Vaata ka:

Hannes Palang, “Valglinn, ühiskonna katselapp”, Postimees 28.04.2007

ja “Geograaf: valglinnastumisele paneb piiri transport”, Vikerraadio saade Huvitaja 25.06.2010

Copyright 2011 Feature Theme by Moonthemes.com - Allrights Reserved. Theme by Web Hosting Yes and Premium Wordpress Themes