Loe kokkuvõtet kolmapäeval toimunud linnaliikuvuse seminarist “Tipptund”

8. mai õhtul toimus Liikuvusnädala raames Tallinna bussijaama ootesaalis linnaliikuvuse seminar “Tipptund”.

Kui küsida, miks räägiti seminaril liikuvusest ning mitte liiklusest, siis tervikspildi saamiseks soovitame läbi lugede lühikokkuvõtted ettekannetest.

Etteruttavalt olgu aga öeldud, et termin “liikuvus” (inglise k. mobility) koos terminiga “ligipääs” (accessibility) on olulisel kohal kaasaegses läänekultuuriruumi transpordikorralduses. Toimunud on kvalitatiivne edasiminek, kus keskendumiselt anonüümsele liiklusvoogude planeerimisele, teede heakorra tagamisele ning mugava parkimise korraldamisele, on edasi liigutud inimesekeskse linnaruumi saavutamise suunas, mis arvestab ühel ajal erineval viisil: jalgsi, jalgrattal, ühistranspordiga ning autoga liikuvate inimeste vajadustega.

Seega oli ka Linnalabori korraldatud liikuvusseminari “Tipptund” fookuses just linnaruum ja inimene.

Seminar koondas esinema väga erineva taustaga eksperte, mille tulemusena sai kokku põnev rislõige probleemidest ja lahendustest mis nii liikuvuse, liikluse kui linnaruumi korralduse küsimusi puudutavad.

Lisaks arhitektidele, liikuvuse spetsialistile, keskkonnapsühholoogile, esinesid seminaril ettekannetega ka ametnikud Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ning Tallinna Transpordiametist.

 

Sissejuhatus seminarile Kadri Koppelilt (säästva arengu lektor, Linnalabor)

Kõigepealt kujundab inimene linna ja seejärel kujundab linn inimest (Jan Gehl)

Kaasaegne, jätkusuutlikkusele suunatud arusaam linnatranspordist on paljuski seotud väga praktiliste küsimustega nagu fossiilsete kütuste piiratus, hind, majanduslik tasuvus, efektiivne ruumi ja- ajakasutus. Linna ehituslikul vormil (sh transpordi ja liikumise korraldusel) on aga väga tugev seos inimese heaolu ja nn linna sotsiaalse tervisega.

Meie tänane liikluskultuur on peegeldus laiematest ühiskondlikest väärtustest: usaldusest ja austusest teiste kaaslinlaste suhtes. Väärtuseid ja kultuuri aga juba pelgalt uue liikluseeskirjaga ei muuda.

Linna sotsiaalne tervis (sh ka inimelu väärtustamine ja tolerantsus) sõltuvad paljuski sotsiaalsest kapitalist. Viimase tekke ja kasvamise eelduseks on küllaldane avalik ruum, mis võimaldab kogunemist, suhtlemist ning erinevate inimeste kohtamist. Avalik ruum aga omakorda kulgeb mööda neid samu tänavaid, millel inimesed liiguvad.

Uskudes, et ruumi korraldusel on otsene mõju inimeste käitumisele, on põhjust loota, et ruumi ümberkorraldamine, nt tänavaruumi võrdsem jagamine erinevaid liikumisviise ja vajadusi silmas pidades, ei tee tänavaid mitte vaid elavamaks, inimesekesksemaks ja turvalisemaks, vaid loob pinnase ka sidusama, tolerantsema ja avatuma ühiskonna tekkeks.

 

Ettekanded külalistelt:

Toomas Haidak (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium)

Keskajast tänapäevani on ühiskonna sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik areng põhinenud linnal. Linn soodustab inimestevaheliste kontaktide tekkimist, mis viib erinevate kultuuride, klasside, mõtete, huvide ja väärtuste sünergiani. Liikuvuskeskkond mõjutab ootamatult palju linna tervikuna soodustades või takistades nende kontaktide tekkimist. Linnakeskkond ning linna konkuretsivõime on omavahel tugevas seoses.

Toomas selgitas, et linna majandusliku edu soodustamiseks on  tarvis luua atraktiivset linnaruumi, mida iseloomustavad järgmised märksõnad: kompaktsus, tihedus, sega maakasutus, tihe tänavavõrk, kõndimine, rattasõit, ühistransport, piiratud autokasutus.

 

Eva-Maria Kangro (uuriv psühholoog, Psience)

Mis toimub linnas liikuja peas? Erinevad liikujad tajuvad ruumi erinevalt ja ka nende sisemine tempo on erinev. Nii kogevad kõige enam frustratsiooni js stressi autojuhid, järgnevad ühistranspordi kasutajad ning emotsionaalselt väikseima pinge all liiklevad jalakäijad ja jalgratturid. Mis aga ühele ja teisele keskkonnas mõjub? Kuidas saada linnapilt ühtaegu rahulikumaks ja liikuvamaks?

Linnatänavad peaksid olema korraldatud nii, et need oleksid ühtaegu turvalised liiklemiseks ka lastele ja vanuritele, kelle tähelepanu ja reageerimisvõime erinevad täiskasvanute omast.

Eva-Maria analüüsis oma ettekandes Woonerfi tänavadisaini Hollandist, mis seab esikohale kondijõul liikuja vajadused ning tsiteeris uuringut Inglismaalt, mis kinnitab, et kõige enim pingeid kogevad liikluses autojuhid ja seejärel ühistranspordi kasutajad, kõige paremini tunnevad end jalakäijad ja jalgratturid.

 

Liivar Luts (Tallinna Transpordiamet)

Parkimiskohtade asukoht, pakkumine ning maksustamine mõjutab otseselt linna arenguvõimalusi ning eelkõige tänavaruumi kasutamist. Parkimise kättesaadavus on märkimisväärselt oluline roll selles, millise transpordivahendi reisija valib. Läbimõeldud parkimiskorraldusega on võimalik vähendada ummikuid, optimeerida ruumikasutust ning toetada ühistranspordi- ja kergliikluse-keskset linnaarengut.

Liivar tõi välja, et üheks oluliseks murekohaks Tallinna parkimiskorralduses on asjaolu, et üle kahe kolmandiku linna parkimiskohtadest asuvad eramaal (Linnatänavatel 6400, eramaal 15 000 parkimiskohta). Samuti esitab Liivar juba klassikaks saanud näite sellest, kui palju tänavaruumi kulub, et mahutada 60 inimest autodesse versus ühistransporti versus jalgratastele – vt täpsemalt siit: http://www.boredpanda.com/space-required-to-transport-60-people/#_blank – ning selgitab jooniste abil, kuidas tuleks tänavaruumi jagada, et seal oleks proportsionaalselt õiglasemalt ruumi liikumiseks ka jagratturil ja jalakäijal. Veel on kõneall teemad nagu: pargi ja reisi arendamine; vanalinna muutmine autovabaks tsooniks; arusaam parkimisest kui privileegist, mitte kui inimõigusest.

 

Villem Tomiste (arhitekt, Stuudio Tallinn)

Kultuurikilomeeter tuleks pikendada loodekai tippu, kust pääseks väikese paadiga Kadriorgu. Tallinna sadama merepoolseim osa, loodekai tipp jääb vaid 250 meetri kaugusele Kadriorust. Ilma utoopiliste ümberkorraldusteta saaks väikese regulaarselt liikuva paadiga kai tipust 10 minutiga Kadriorgu. Pirita tee ning Kadrioru muuseumid ja pargid saaksid nõnda kiirühenduse kesklinnaga.

Villemi ettekanne oli kannustatud mõttest, et kuigi Tallinn on justkui merelinn, siis kvaliteetset olemise ja liikumise ruumi mereääres ei ole. Selle ruumi loomine tõstaks linna atraktiivsust ning kvaliteeti.

 

Kaur Sarv (liikuvuse spetsialist, Linnalabor)

Liikuvuskava on plaan, mille abil saab hinnata sihtkoha – kooli või ettevõtte – ümbruse liiklusolukorda ja kasutajate liikumisteekondi. Eesmärk on saada ülevaade inimeste liikumisviisidest-vajadustest ja muuta oluliste sihtkohtade ümbrus kõigile liiklejatele mugavaks ja turvaliseks.

Kaur tutvustab oma ettekandes Linnalabori ja Maanteeameti koostöös korraldatud Ohutu koolitee projekti, mille abil kaardistati 1263 Tallinna ja Harjumaa lapse koolitee. Projekt pöörab tähelepanu asjaolule, et laste autoga kooliviimine on kesksel kohal hommikusest liikluskoormusest Tallinna tänavatel. Samuti koondati kaardisuse käigus infot selle kohta, kus asuvad laste kooliteedel ohtlikud kohad, millena toodi välja nii ebaturvalisi ülekäiguradu, kus autod last ei märka, pimedaid tänavanurki kui kitsad ja libedaid kõnniteid.

Ohutu koolitee kaardistamisega saab täpsemalt tutvuda nii Liikuvusnädala kui Linnalabori kodulehel.

 

Marten Kaevats (arhiekt, Uue Maailma Selts)

Kolmas tööstusrevolutsioon on alanud, kas hüppad peale? Meid ootavad lähima 40 aasta jooksul ees tohutud muutused tööstuses, energiatootmises, kommunikatsioonis, liikuvuses … Uued märksõnad on juhita auto ja ühiskuuluvuses auto. Autoteed hakkavad võtma senises palju vähem ruumi; linnaruumis, mida on seni kujundanud sisepõlemismootori loogika, domineerib müra asemel puhas õhk.

Martin viis oma ettekandega inimesed unistama tulevikumaailmast, kus energiatootmine on detsentraliseeritud (mis on juba täna ka ELi ja ÜRO poolt tunnustatud suund) ja põhineb vesinikul ning võimusuhted on muutunud hierarhilisest võrgustikupõhiseks. Kirjeldatud hüperlokaalses maailmas ei lahendata probleeme (nt liikuvuse ja transpordiküsimusi) üksik-komponentide kaupa vaid kogukonda kui tervikut silmas pidades.

 

Tõnis Savi (arhitekt, Tallinn Bicycle Week)

Tõnise viis jalgrattasõidu populariseerimise juurde tema magistritöö, mis analüüsis tänast Tallinna kesklinna ruumikasutust, tulevikunägemust ning autovaba kesklinna loomise võimalikkust.

Tõnise ettekanne oli kantud juhtmõttest, et Tallinna kesklinnas on mitmeid tänavaid, mis on täiesti linna keskel ja sellest tulenevalt peaksid olema linnalikud, tihedad ja elu täis, ent reaalsuses on tunne nagu viibitaks kuskil linnaääres, maantee kõrval, sest tänavale annab iseloomu lai, tühi ja hall asfalt-tee (nt Pärnu mnt Viru hotelli ja Lastemaailma vaheline lõik).

Tallinna kesklinna probleemiks ei ole aga vaid autokeskne ruumijaotus vaid ka igav tänavafront, kus hoonetel on kõrged sokklid ning puuduvad tänavale avanevad äri- ja kaubanduspinnad. Tänases Tallinna kesklinnas on jalakäija surutud igavate fassaadide ja parkivate autode vahele. Tallinna linnaruumi parandav “rohi” on Tõnise järgi inimene jalgrattal. Jalgrattaga saab liikuda kiiresti, ent samas märkad linnaruumi detaile ning oled iseendana äratuntav.

Teed, mida mööda jalakäijad ja jalgratturid linna sõlmpunktide vahel liiguvad saavad muutuda läbisõidu asemel olemise kohtadeks. Nii muutuvad ka liikumise trajektoorid aktiivseteks tänavateks, kus tegutsevad erinevad kohvikud, ärid ja millele jagub küllaldaselt kliente, sest linnaelanikud ihkavad kohti, kus olla ja mis on imimmõõtmelised.

Pilte seminarilt vaata siit

Seminari ettekannete audiosalvestused lisame Liikuvusnädala kodulehele järgmise nädala alguses.