Autojuhtide käitumisest liikluses

Ajakiri Direktor uuris kadunud liikluseksperdilt ja-õpetajalt Johannes Piritalt 2011. aasta veebruaris, kuidas on omavahel seotud positsioon, moraal ja autojuhtimise oskus.

Kas juhid on liikluses paremad autojuhid?

Tegelikult kipub nii olema, et suure rekka juht on liikluses ohutum kui akadeemik. See on ka arusaadav: akadeemikul on tuhat mõtet korraga peas ning tähelepanu hajub. Juht ei jää rooli taga magama mitte niivõrd väsimuse, kuivõrd just tähelepanu hajumise tõttu.

1 kilomeetri läbimiseks linnaliikluses tuleb autojuhil teha keskmiselt 36 otsust, nii et tähelepanu peab kogu aeg tipus olema. Kui inimene elaks 300aastaseks, siis tõenäosusteooria järgi oleks tal väga vähe lootust surra vanadussurma – enne satub ta liiklusõnnetusse.

Miks ikkagi mõned inimesed ei tee kunagi ühtki avariid, mõnel aga juhtub neid lausa mitu? Muuhulgas on see seotud sellega, et issanda loomaaias, kui Orwelli tsiteerida, on neli temperamenditüüpi. Parim juht on sangviinik, kes vajutab mõistlikult gaasi ja pidurit ning lülitub kiiresti ühelt olukorralt teisele. Koleerik sõidab ka hästi, aga kipub vahel piduri ära unustama. Flegmaatikud ja melanhoolikud aga peavad roolis olema tähelepanelikud, sest neil kipub reageerimine aeglasem olema.

Sõidustaaži järgi on autojuhil kolm perioodi, mil ta on liikluses tavapärasest ohtlikum: esimene aasta, sest siis on kogemusi vähe; viienda aasta paiku, kus tekib liigne enesekindlus ning oma oskusi hinnatakse selgelt üle; ning pensioniea saabudes, kui reageerimine pole enam nii kiire.

Mulle meeldib hollandlase Kohlbergi teooria, mis räägib intellektuaalse ja moraalse taseme ning autojuhtimise seostest. Politseile annavad kõige rohkem tööd need, kes ei ole eriti haritud ning kelle moraal on madal. Sellised täidavad liiklusreegleid ainult hirmust politseile vahele jääda. Kui tundub, et seda hirmu pole, rikuvad nad rahus reegleid. Ja paljud neist ei jõuagi kõrgemale tasemele.

Need inimesed, kellel on harituse ja moraaliga lood veidi paremad, üritavad sõita korralikult, sest nad soovivad, et neid peetaks heaks liiklejaks.

Need, kes on aga haritud ja kõrge moraalse tasemega, järgivad liikluseeskirju oma sisemisest soovist. Nad peavad nõnda õigeks ning ei tunne end selletõttu kuidagi ahistatuna. Nii et moraalne tase määrab paljuski selle, kas meil on tegemist hea või halva (auto)juhiga.

Tekst pärineb ajakiri Direktori veebilehelt: www.direktor.ee/…/